Urmas Telling jooksis 4. VPM-il 100. poolmaratoni

Kust Sinu jooksupisik üldse alguse sai?

Jooksupisik sai alguse Tallinna 43. keskkoolis, kus kehalise kasvatuse õpetaja Sven Andressoo oskas panna kõik liikuma ja osalema kõikvõimalikel aladel. Sealt sain väga hea põhja ja proovisin palju erinevaid alasid: Roman Ubakivi juures jalgpalli, Lembit Kolko juures karated, korvpalli ja muidugi kergejõustikku. Kord kevadisel koolikrossil jäin viimaseks ja suvevaheajal maatööde kõrvalt tegin jooksutrenni. Tulemuseks olin sügisesel krossil oli juba eesotsas. Edasi treenis mind Jaan Anderson ja nii läks edasi. Elu erinevatel etappidel on spordist tekkinud palju pause ja tulemuseks oli 2013. aastal kehakaal 93 kg, normaalse 80 asemel. Sealt edasi olen suutnud järjepidevalt nii kehakaalu kui jooksuvormi hoida.

Milline on tänane keskmine kilometraaž? Palju nendest võistlused ja palju trennid?

Kuna iga hakkab liikuma sinna eelpensioni suunas, siis väga vihast trenni enam ei tee.

Kuus kulutan jooksusussi 160-180 km, millest 50-60% on võistlused. Aasta kilometraaž ca 2000 km. Arvan, et sellest piisab toonuse hoidmiseks. Kevadel liitusin Anu Jooksutrennidega, mis oli õige otsus, sest üksi pusimine ei vii edasi. Suured tänud Anule ja anude lahedale seltskonnale. Nüüd on tulnud stabiilsus, füüsise paranemine ja ka kiirust juurde. Soovitan jooksu kõrvale alati ka muid füüsilisi tegevusi.

Kindlasti on oma lemmikvõistlused?

Nagu igal spordisõbral on ka minul omad eelistused, kus saab mõõtu võtmas käia nii sõprade kui naabritega. Minu lemmikuteks on aastatega kujunenud Joeli orgunnimisel Mispo üritused, Suurjooks ümber Viljandi järve, Peetri jooks, Rakvere Ööjooks ja Saaremaa Kolme Päeva Jooks. Nendel üritustel üritame perega alati osaleda. Nüüd lisandus nimekirja ka Vooremaa Poolmaraton. Pidevalt sirvime jooksukalendreid, kus kogeda midagi uut nii Eestis kui mujal maailmas.

Kuidas leidsid Vooremaa Poolmaratoni?

Vooremaale olen silma visanud juba mitu aastat, kuna tagasiside on olnud positiivne. Aga alati ei õnnestu tööasju sättida. Elame perega üle 10 aasta Soomes ja see raskendab olukorda. Aga lõpuks siiski õnnestus Vooremaal osaleda.

Mis VPM puhul erines teistest sarnastest võistlustest? Positiivselt ja negatiivselt?

Iga spordiüritus on erinev ja omanäoline ning tore oleks kui see nii jääkski. Korraldajatel on oma nägemus asjast ja kui osalejad hea meelega eri paigust kohale sõidavad , siis see näitab, et olete õigel teel. Sära jooksjate silmis näitab, et jätkaksite samas vaimus. Jõgeva kollane toob palju positiivsust. Tänud Teie tiimile.

100 poolmaratoni on ilus, võimas ja ümmargune tähis. Milline järgmine koidab? Kas saaksime kokku leppida, et teed selle jälle Vooremaal?

“100”- jah ilus ümmargune number tõesti ja ega see ei ole eraldi eesmärk olnud, lihtsalt on nii läinud. Kuigi peab tunnistama, et eesmärgiks hakkas see muutuma 2019. aasta detsembri lõpus, kui sirvisin Marathon100 portaali ja leidsin, et mul on 76 poolikut läbitud ja sellega olen Eestis 5.-6. kohal. Aga samas pani ka imestama: maratone väga palju kordi rohkem läbinutel on poolikuid oluliselt vähem. Siis tekkiski mõte, et „noh, teeme selle esimese 100 siis ära!“ See tähendas mulle, et aastal 2020 pean 24 poolmaratoni läbima. Algne plaan oli sajas joosta Vändra talvekal, aga kuna hakati kuklasse hingama, pidin tooma varasemaks.  Vooremaa sobis selleks ideaalselt.

Mulle meeldib poolmaratone joosta ja seni jätkub veel ka kiirust – selle aasta 24 poolmaratoni keskmine on 1.40.

Mul on varsti täitumas 57. eluaasta ja arvan, et see on hea tulemus. Motivatsiooni hoiab üleval asjaolu, et saan päris paljudele endast noorematele “tagatulesid” näidata. Aga kui hakkan jalgu jääma, siis kolin maratonide ringi. 19 korda olen proovinud ja saab hakkama küll.

Muidugi jookseksin oma järgmised ümmargused ja vahepeal ka kandilised numbrid Vooremaal. Näiteks aastal 2023, kui mul täitumas 60. eluaasta – proovime siis 200 teha jälle Vooremaa Poolmaratonil!